Mõtisklusi Regiööst

Rahvamuusikasõber Tiinamai Keskpaik külastas 20. mail 2011 Tartus festivali Regiöö ja blogib sellest niimoodi:

Reedel, 20. mail 2011tulid endises Plink-Plonkis lavale läti „hundid“. Vilki – eesti keeles hundid, on peamiselt Riias tegutseva meesteansambli nimi. Seitse tugevat läti meest on pühendunud sõdurilaulude laulmisele. Mitmes laulus kordus Kurzeme ja koduigatsuse temaatika. Mehed nagu muiste seisid külg-külje kõrval laval ning nende hääled kõlasid võimsalt. Nende etteaste algas sarvetervitusega ning kogu kava oli väga professionaalselt läbi töötatud, sisse toodi mitmeid erinevaid muusikainstrumente alates 10- keelsest kandlest lõpetades torupilli ja akordioniga. Lood olid lühikesed, lauldud enamasti unisoonis, või burdoonnoodi saatega, viimases laululoos olid eriti muljetavaldavad ühe mehe häälega tekitatud ülemhelid. Võis ette kujutada viikingiteaegseid mägedepoegi, kelle kaunis mehine tämber kandub ülevalt mägedelt alla metsadesse ja orgudesse. Korra vilksatas mul peast läbi üks mõte, et selline maagiline, täis ürgset jõudu, meestelaul sobiks suurepäraseks hommikuseks äratuseks. Läti naistel on nende meestega vedanud.

Kuna mehed olid lubanud pool tundi laulda ning siis kohalikele tantsusamme õpetada, siis saalis ringi vaadates võis märgata väiksest rõõmsat nihelust naiste poolel, kes läti võimsate mägedehuntide kutset tantsule ootasid. Ja siis tulidki mehed lavalt saali tantsupõrandale. Kõige esimese tantsu tegid nad omavahel ringis. Järgmisse tantsu kaasasid nad ka kohalikke, kuid esialgu siiski ainult mehi! Ilmselt oli peamine põhjus ka traditsioonidele truuks jäämine, sest nö viikingite ajal olevat tants olnud rituaalsem, jõulisem ning rohkem meeste pärusmaa. Osa Vilki lauludest ja tantsudest ulatuvat lausa jääaega, jutustas mulle hiljem üks ansambli liikmetest. Aga siis tuligi kauaoodatud võimalus ka naistel tantsupõrandal „läti huntidega“ jalga keerutada. Ja see oli ilus lõpetus.

Kui läti grupp Vilki lõpetas, siis astus lavale leedu tuntud folkloorigrupp Visi. Kui eestlastel on ütlemine „Laena mulle kannelt, Vanemuine“, siis leedu grupi puhul oleks see olnud täiesti teemakohane. Laval istus pikkade hõbehallide paksude juustega vanem meesterahvas ja mängis kannelt, seda oli kaunis vaadata ning ka kuulata. Kolmanda looga liitus juba suurem folkloorigrupp, mis koosnes neljast mehest ja neljast naisest. Leedu mitmehäälne laul on imetlusväärne. Sedavõrd pühalik ning lausa sakraalne lummus hõljus üle saali. Toosama vana mees, kes oli enamikele lugudele eeslauljaks – võiks veel märkida, et teised ansambliliikmed olid tunduvalt nooremad – tema hääl oli nii nooruslikult värske ja puhas ning samal ajal täis väge. Kuigi mehi ja naisi oli ansamblis pooleks, oli valdavalt kuulda meeste hääli. Minu jaoks oli see kindlasti positiivne moment, sest ka leedu meestel olid väga kaunid hääled. Võimas meeste laul oligi vast selle päeva märksõna. Ja seda oli tunda lausa füüsiliselt, kui hiljem sama ansambel tantsulugusid mängis. Meesenergiat oli kandunud ka naistesse, nii et tantsida oleks võinud kasvõi hommikuni!