Autorid: Maarja Hõrn ja Andres Lääne
Toimetas ja kokku seadis: Marju Varblane
Aitäh: Hõimurahvaste Programm, Raivo Ristimäe, TRAKS
Andres: 07.11. Loomulikult ärkasime väikese hilinemisega ja jõudsime kohtumispaika, kui teised kõik olid end kenasti bussi pakkinud. Kuskilt tekkisid veel ettenägelike inimeste initsiatiivil padjad, millest hiljem palju kasu oli. Tegime kiire pausi Põlvas, kus rüüpasime teed. Avastasin, et peale minu on veel üks suitsetaja pundis. Hea. Esimesed plärud tegime täielikus vaikuses.
Marju ja Leanne ostsid mingiks tulevaseks reisiks lennupileteid Islandile. See võttis neil sama kaua aega, mis Pavel Loskutovil Paide-Türi rahvajooksu läbimiseks oleks läinud. Siiski mõne aja pärast hakkasime rullima.
Kell 9.15 ületasime Koidula piiripunkti. Eesti poolel suurt kontrolli ei olnud, kuid karvamütsides vene spetsialistidega läks kauem. Pidime deklareerima osad pillid ja täitma sissesõidu avaldused.
Viiulite peale on nad eriti teravad, kardavad vist et nende stradivaarjused hiina masstoodanguga asendatakse. Lõpuks oligi rataste all Venemaa. Sõit-sõit ja sajad läbitud kilomeetrid. Seltskond läks mingil hetkel päris elavaks niiet välja toodi pillid ja laulul lasti kõlada. Mina haarasin kätte bussirooli.
Maarja: Mõned tunnid bussisõitu olid meid juba veidi rahutuks teinud, niisiis otsustasime Kadriga enda tagaistmel pidu teha ja eesistuvad poisid endale külla kutsuda. Pikalt ma ei suutnud vait olla ja kusagilt tulidki esimesed laulud. Vahemärkusena võiks öelda, et ma ei imesta üldse, kui seltskonnal seto lauludest lõpuks päris villand sai, mul tuli päris kõva lauluhoog peale. Sinna vahele ilmusid jumalteabkust mingid Terminaatori vanad hitid. Põnev repertuaar! Sel õhtul aga oli lõpuks siiski tegemist täieliku pidubussiga. Peagi koukisime tagant välja pillid ja laulsime kaheni öösel. Avastasime Marjuga, et nii palju on laule, millest tead mingit osa ja kui mõtled, et laulaks seda nüüd täielikult, siis tuleb auk sisse. Kõik. Lihtsalt sõnu ei tule…
08.11
A: Ikka sõidame. Hommikusöök sulnis söögikohas, kuumad pliinid
taldrikutelt vastu naeratamas ja jälle ratastele. Liikluses Venemaal tuli kinni pidada vägagi hoolsalt kiiruspiirangutest, sest miilitsaid on igal pool karjakaupa, taldrikud kuklas ja sauad peos korda ja turvalisust loomas. Meie piirangutest ei hoolinud - hetkeks ja juba meid maha võeti. Meie bussijuht kutsuti Lada 08-sse, kust ta pärast läbirääkimisi naases ja ütles, et peame tegema miilitsatele ühe lõõtsaloo. Mis siis ikka. Toomas tõmbas lõõtsa keset steppi sirgu ja laul kõlas. Miilitsad olid rõõmsad ja filmisid ning pildistasid kogu seda tsirkust, ise sealjuures itsitades. Meie rõõmustasime koos nendega, sest pääsesime ilma trahvita. Sõit Udmurdi poole võis jätkuda.Meil nad muidugi endast pilti teha ei lubanud.
Sõitsime Raivoga kordamööda. Kui mina ei sõitnud, istusin kõrval ja lugesin joomahullu päevaraamatut, et meeleolu hoida või viibisin poolune taolises seisundis. Pärast sellist rallit ei ole enam vahet kas on päev või öö. Igas asendis võid üleval olla või vajadusel suigatada.
Umbes kell 18 ületasime Udmurtia piiri. Piiritähis oli tohutu veneaegne disaini-ime, mis
meenutas kergelt ühte transformeritest. Selle jõmaka juures tegime paar pilti ja rullisime edasi.
M: Sõitsime Baiterjakovost läbi, et Tarassovitele tere öelda. Vitalil oli just sünnipäev, seega istusime lauda ja saime oma esimesed Udmurdi-pitsid kätte. Ja mu tuju tõusis. See õige tunne hakkas sisse tulema. Mõtlesin vaid, et uskumatu, et ma tõesti olengi jälle siin. Ma näen neid inimesi ja seda küla, mis on kõigi Udmurdi reiside käigus nii ääretult koduseks ja armsaks muutunud.
A: Pärast kohustuslikku tervituslaulu istusime rikkalikult kaetud laua taha tooste tõstma ja einestama – kalapirukas, salatid ja tordid lõid hinge kinni nagu lämbe suvepäev. See oli võrratu puhkus peale sellist sõitu.
Kuna meid oodati Udmurdi pealinnas Izevskis, ei saanud lasta peol venida ja asusime taas teele.
Izevskis külastasime kohalikku gastronoomi ja suundusime hotelli. Lõpuks sai ennast pesta ja vahetada just mitte kõige paremini lehkavad hilbud puhaste vastu. Milline õnnis tunne!
M: Ööbisime äärmiselt korralikus külalistemajas. Veidi külm seal küll oli aga muidu superluks. Korralikud wc-d ja pesemisvõimalused. Käisime poes ja asusime õhtustama mõndade juustu võileibadega ning mõne õllega. Kui ma varem olin veidi kahelnud selles, kas ma siiski pidin siia reisile tulema, siis sel õhtul kadusid viimasedki kahtluseussid. Nii lihtsalt pidigi minema.
A: Kogudes poistega julgust väikesest UNO mängust siirdusime tüdrukute toa ukse taha serenaadi laulma nagu tõelised donjuanid kunagi. „2 lõbusamast sellist“ ei teadnud siis veel keegi midagi. Meid võeti vastu samuti lauluga. Maarja tundis asja. Hakkasime siis kenasti UNOt kütma ja sellest sai mäng of the trip.
09.11
M: Meie esimene täispikk päev Udmurtias. Leanne leidis kingsepa, et oma esinemiskingadele uued kontsad saada.
A: Hommikul olid kõik värskete nägudega hommikusöögi lauas, kust viipasid meile taldrikutelt vastu viiner ja puder - head sõbrad. Peale toitainete omastamist kiirustasime Izevski Rahvaste sõpruse paleesse, kus juhendas meid Veera. Palees olid erinevate rahvaste toad, kus antud rahvuste esindajad omi asju saavad ajada. Veel näidati meile uhkeid saale, kus Udmurdi koorekiht valssi tantsib ja kalamarja vohmib.
Istusime sinna sööklasse ja otsustasime supi kõrvale UNOt taguda. Olin just Veerale reegleid tutvustamas, kui meil mäng lõpetada paluti. Ilmselt arvati, et asusime sujuvalt Udmurdi rahvuslikku aaret maha mängima.
Oli aeg sõita külla nimega Buranovo, kus pidi meid vastu võtma kohalik professionaalne laulukoor. Kahjuks olid memmed sõitnud Moskvasse oma uuele hitile videot salvestama ja meie esimene ülesastumine läks peaaegu tühjale saalile.
M: Andsime kultuurimajas oma esimese kontserdi ilma suurema eelneva ettevalmistuseta. Sellegipoolest õnnestus kõik kenasti.
A: Kõik kütsid mis suutsid ja lõpuks tantsis ka see vähene rahvas, kes just parasjagu töö või viinavõtmise juurest aega sai eemalduda. Kontsert mille andsime oli lühike ja juba me rullisimegi järgmisesse taresse. Maarja ja Kadri sõnavarasse tekkisid sõnad „superberaator“, „sögens“ ja „jogens“. Kareli sõnavarasse asendamatu venekeelne väljend „patsemunet“.
M: Sõime mulle juba tuttava doktori talus. Sügisel on seal kõik hoopis teistsugune, kui talvel. Selle ilusa valge lume asemel on kõik mudane ja märg. Külatänavatel pole mingit kruusa või midagi. Ainult muda-muda-muda.
A: Udmurdi külalislahkus näitas meile taas oma tõelist palet. Soe vastuvõtt samaka, peredpetskade muu söödavaga oli taas omal kohal. Soojus valgus luudesse, millele pani õla alla ka umbes 40 kraadiseks köetud tuba. Kõik õhetasid nagu Poola õunad ja lükkasid head paremat näost sisse. Väikesed laulud meie ja perenaiste poolt ning oligi juba aeg liikuda järgmisesse kontserdipaika..
Olime taas ühe väikese küla Puro Mozhga veel väiksemas kultuurimajas, kus ootas meid hiljem klassikaliseks kujunenud vastuvõtt.
Memmed olid rahvarõivas üles rivistatud ja võtsid meid vastu lauluga, mille juurde kuulusid taas soojaks aetud samakaline ja loomulikult Leanne südame võitnud peredpetskad verikäkiga. Meid juhatati backstagesse, milleks oli lavatagune köök. Kadri pilk peatus koheselt tohutult stiilsel riideesemel, milleks oli kommipaberitest kokkuõmmeldud põll. Korraldasime koheselt kiire photoshootingu, mille finaaliks oli see, et memmed oma kommipõlle Kadri garderoobi täienduseks loovutasid.
Andsime toas meeleoluka kontserdi rahvast tulvil saalile, misjärel meid lauda juhatati ja hakati kostitama laulude, tantsude ja muidugi erinevate roogadega. Kuna programmi tuli jälgida, liikusime taas jumalaga jättes edasi. Peab ütlema, et memmede laul küttis nüüd ja ka edaspidi emomeetri nii üles, et ma nutsin nagu teismeline tüdruk Titanicu lõpukaadrite ajal. Meie laev purjetas aga rõõmsalt edasi Izevski poole, kus uus kontsert tuli anda.
M: Ja järgnev sõit Izevskisse tagasi oli meeletu. Eks kumõška hakkas vaikselt mõjuma, igaljuhul see laulmine, mis bussis toimus, oli võimas. Kõik sõnad tulid korraga meelde ja kõik kõige südamlikumad laulud hingele. Tegime Marjuga vägeva improvisatsiooni “Põdra laulust”. Puhkasime tunnikese hotellis ja ees ootas kohtumine kohaliku Udmurdi ansambliga. See oli juba hoopis teine tera, kui südamlikud külamemmekesed.
A: Klassikalist vastuvõttu pole mul vist mõtet enam kirjeldada, kuna kordamine ei ole enam ammu tarkuse ema, vaid lihtsalt targutamine. Meid paluti lauda ja seekord ei olnudki vaja kontserti kui sellist anda. Seekord olime meie need kellele esineti, rahvakultuur käsikäes kohaliku estraadiladvikuga oli omal kohal.
M: Sellegipoolest tulid ka mõned traditsioonilised laulud ja lõpuks muutsime selle olemise ikkagi meile sobivaks jämmimiseks.
A: Hakkasime Toomasega mõtlema, et „2 lõbusamat selli“ tuleks mingi aeg ette võtta. Õhtu lõppedes liikusime ühe meeldiva proua korterisse, kus oli planeeritud veeta järgnev öö. Loomulikult ei läinud keegi magama, vaid laulud ja tulised vaidlused Udmurtia majanduspoliitika radadel jätkusid. Kuna viibisime siiski korruselamus, pidime mõtlema ka naabritele ja läksime suhteliselt soliidsel ajal magama.
10.11
A: Hommikul kohustuslik hammaspesu tehtud, pisut einestatud, läksime väikesele linnaekskursioonile. Esmajärjekorras külastasime Kalašnikovile püstitatud mälestusmärki. Jäi nagu õhku variant, et vana isegi elu ja tervise juures pidavat olema. Igaljuhul pildistasime endid toreda tapariista autori skulptuuri ees ja liikusime vaikselt edasi, aegajalt seljataha vaadates, sest mine sa seda vene relvameistrit tea.
Pealegi ei saa unustada fakti, et pronksivalatud mees mulle hetk tagasi silma pilgutas.
Järgnev vaatamisväärsus oli linna ja kogu Udmurtia au ja uhkus – Mihailovski katedraal. Astusime sisse. Pidin koguaeg Toomast rahustama, kes uskmatu saadanahingena iseeneslikku süttimist kartis. Seda õnneks ei juhtunud. Leidsin võrratu laemaali ja pildistasin seda salaja.
Kahjuks oli aparaat vahepeal reseti teinud ja välk lajatas kogu kiriku valgeks, nagu oleks jumalapoeg maapeale tagasi laskunud.
Nähes pahaseid jumalasulaseid, tegime igaks juhuks minekut.
Pärast kohustuslikke turistipilte siirdusime järve äärde, kus kõrgus Udmurtide vabadussammas. Kindlasti on meil vabaduse mõiste nendega kardinaalselt erinev, samas kus see vabadus ikka mujal on kui hinges.
Külastasime ka suveniiripoodi ja väikest vabrikut, kust ahjusoojad suveniirid välja lendasid nagu Imavere saekaatrist voodrilauad.
Edasi liikusime linnast välja Karamas-Pelga külla, kus võeti meid klassikalist stsenaariumit
kasutades taaskord vastu. Soojenduspidu enne kontserti toimus õdusalt soojaks köetud palktare rüpes.
M: Hiljem saime ka suitsusaunas käia, mis oli meeeeeeeeeeeeeeeletult hea. Seal oli üks tuttav tädi, kes eelmisel korral soovis kedagi tüdrukutest oma pojale abikaasaks. Seekord uuris ta uuesti, et ehk ma nüüd ei soovi tema pojaga abielluda. Ei, ikka veel ei soovi :). Saunast tulles tegi Toomas avastuse, et kõik vesi polegi neil veel puskariks muudetud.. :)
A: Saunas käidud, tegime tsikkidega vahetust ja asusime taas kohalike memmedega elavasse vestlusesse. Loomulikult vigases venekeeles. Memmede keeled olid teravad nagu Soome pussnoad ja nad tegid toredaid sarkasme meie keeleoskuse kohta ja kooliskäimise peale raisatud aja suhtes. Eks oli seal ka tõeteri. Aga väga väikeseid. Võtsime Toomasega pillid ja tegime seda mida vaja.
Lihvisime hittlugu „2 lõbusamat selli“, vahele ka muud muhedat kraami. Memmed leebusid ja tüdrukud tulid saunast. Oli aeg minna kultuurimajja kontserdile.
M: Esinesime ka seal kohalikele ja pärast laulsime ning tantsisime nendega koos. Kohalikud memmekesed olid meie poistele ka tüdrukud välja otsinud, kuid millegi pärast ei saanud nad omavahel kuidagi jutule. Tüdrukud istusid vaikselt nurgas ja piilusid, kuidas poisid pilli mängisid. Sinna see kosjasobitus jäigi. Südamlik, siiras, tore, lõbus, hea, meeleolukas… sõnu jääb puudu vist. Ma lihtsalt jumaldan seda kõike.
A: Läksime tagasi külamajja, kus gruuvimeeter taas põhja lasti. Minul, muidugi-mõista, oli ta juba ammu põhjas. Võtsime pillid välja ja hakkasime puid alla loopima. Vaibad rulliti kokku nagu ahjusoojad pliinid ning meeletu tants võis alata. Pidu peetud, võtsime jalge alla tee kohaliku bajaanimängija koju, et veeta seal lõbus öö.
M: Ööbisime tüdrukutega kultuurimaja juhataja juures. Tallu jõudes ründas meid pardipere. Sel korral vajusin varakult magama. Väsimus andis nüüd tunda. Leanne ja Marju õppisid hommikutundideni pererahvalt udmurdi keelt ja mind jäi üks nende lugu kummitama. Kummitab siiani.
A: Loomulikult ei läinud me ka seekord koheselt magama vaid alustasime peremehe poolt lauale laotatud sööke maitsma. Vahepeal võtsime lauatelefoniga kontrollkõne teises majas resideeruvatele tüdrukutele. Oli küll hiline, kuid vastati. Raporteerisime üksteisele valitsevast olukorrast nagu pioneerilaagri öövalve.
Veendunud, et kõik naudivad reisi ka uneks mõeldud ajal, jäid kõik rahule ja pidu võis jätkuda. Varsti saabus koju ka perenaine, otse poja sõjaväkke saatmise peolt. Seal on komme, et kultuuritares lööb kroonusse minev noormees mündi koos lindikesega laetala sisse, mille ta siis kahe aasta pärast tüdrukute kiljumise saatel juba õige mehena, hammastega välja kisub.
Sealjuures palju hambaid kaotades, mis nagu kord ja kohus kulla või hõbedakarva kroonidega asendatakse. Samas jääb müsteerium naiste suhtes, kelle laulvatest suudest suurteks kogustes kulda-hõbedat vastu helkis.
Lugesime õhtu lõppenuks, sealjuures Toomasega vaieldes, kes on Villi ja mis tema sõbra nimi tegelikult on. Ja kumb on ikkagi kumb. Kuni uni meid murdis.
11.11.
M: Hommikul sõime nende seltsimajas, laulsime taas veidi ning jätsime memmekestega hüvasti. Sain palju tervitusi koju kaasa, sest tuleb välja, et oleme oma perega Udmurdimaal võrdlemisi tuntud.
A: Asjad kokku ja seltskond ühines kollases bussis, mis tegelikult ei olnud kohalike loodusolude tõttu enam ammu oma tehnilises bassis kajastuvat tooni. Rullusime kenasti järgmisesse, Alnaši külla, kus pidi kontsert toimuma. Lisaks meile esines seal nii vanu kui noori taidlejaid. Olid sulnid kavad oma teatud teatraalsuses ja siiruses. Need tegid mind pisut kurvaks.
Peale kontserti asusime teele Baiterjakovosse.
Ja juba me olime jõudnud sellesse esimesse külla piiri lähedal, kohaliku kultuuritegelase Vitali juurde. Enne veel külastasime külapoodi ja ostsime komme, mis pakitud gripkilekottidesse. Kohalikud kommid on Udmurtias täielik defitsiit. Seega pidime rahulduma Venemaa magusameistrite vänge loominguga.
Otsustasin astuda võitlusse muda vastu ja ostsin omale popid kalossid mis minu meelest siiski pisut vett läbi lasksid. Olin saanud mudalt korralikult kitli peale. Teistele ma midagi ei öelnud. Läksime Vitali juurde, et valmistuda õhtuseks kontserdiks ja pisut puhata.
Panime kirja õhtuse lõppkontserdi kava. Sain ülesande laulda koos Toomasega uisku ja 2 lõbusat selli - milles valitses endiselt segadus. Veel üks kaunis Jääääre lugu. Olin valmis nagu Erki Nool enne sajameetri starti.
M: Lõuna Tarassovite juures ja veel üks kontsert kohalikus kultuurimajas. See oli kuidagi kõige sellisem venemaalikum õhtu. Ametlikud sõnavõtud ja nn. eeskava. Tarassoveid ajas segadusse see, et meie grupis oli nii Maarja kui Marju. Seega sai täiesti kogemata Marju ja sõprade kollektiivist Maarja ja sõbrad kollektiiv.
A: See ei seganud meil head laivi andmast.
M: Viimaks kasvas meie grupi sees sellest välja nali, et tegu on kollektiiviga M&M-s. Ootame esimeniskutseid ja võtame Tšuvassi õlle endale sponsoriks :). Tundsin end väga kohmetult, eriti veel selletõttu, et vene keelest vähe aru saan.
A: Peale kontserti hakati jälle õpetama kohalikke tantsumänge. Kuna hetkel tantsutuju puudus, viilisin ennast pillimängija juurde ja hoidsin oma viiekeelset hellalt süles ja sosistasin talle lohutavaid sõnu. Karmoskamängija pill oli igaljuhul nii hääälest ära, et mitte midagi ei saanud aru, mis ta mängida üritas.
Vahepeal püüdsin tüdrukutele kohalikke tantsulõvisid pähe määrida. Mehed olid just põllult tulnud ja vajasid pärast rasket päeva pisut meelelahutust. Tüdrukud said vihaseks ja me läksime üles korrusele raamatukokku, et vaadata eesti kultuurinurgakest. Alt hakkas kostma põhi vene diskohitte. Tuli tahtmine tantsida nagu Anne Veski aga keegi ei võtnud vedu ja üksi ma ka tantsida ei tahtnud. Disko lõpetati peale teist lugu rahva passiivsuse tõttu.
M: Kohalikud olid vist veidi pettunud, et me nende vene diskost eriti huvitatud polnud. Pigem soovisime suunduda ööbimispaika, käia saunas ja omavahel edasi jämmida.
A: Rullisime ennast Vitali poole tagasi. Ta oli juba sauna jõudnud valmis kütta. Võtsime korralikud leilid ja õhtu kulges oma tavapärast rada. Esitusele tuli palju toredaid laule, loomulikult ka „2LS“ mille suhtes oli nüüdseks segadus veelgi suuremaks läinud.
12.11
A: Kurb hetk. Alustasime tagasisõitu. Nüüd hakkab reaalsus vaikselt nuiaga pähe taguma, et see salm hakkab elulaulust lauldud saama. Jääb ehk refräänist miskit. Sõit oli pikk ja kulges jälle poolunes, sinna sekka nii sürreaalsed unenäod, et nendest pole mõtet rääkidagi. Sinna vahele jäi ka tatari söögilettide maitsvad annid ja Toomase uued kuninglikud saapad.
13.11
A: Teekond kulges nagu ikka, ilma suuremate viperusteta. Väiksed sögensi ja UNO pausid, uni ja kõik kordus taas.Peale lõunat oli meie veok piiripunktis ja üllatavalt kiiresti ka selle läbinud. Piiripeal oli veel eriti odav taxfree kauplus, kust ohtralt kingitusi kaasa osteti.
Kasutasime Raivo juures olekut veel tantsimiseks, et pikendada reisihõngu, millest varsti lahti tuli lasta. Tartusse jõudes pudenes seltskond laiali.
M : Kindlasti jäi ja jääb ka sõnadesse ja kirja palju tundeid ja emotsioone panemata, sest selline kiire liikumine ja pidev tegutsemine lihtsalt kaotab mõned mälestused kuhugi ära. Põhiline on siiski see, et ma oma reisi kätte sain ja see minu sees midagi liigutas. Ma jälle tundsin, et ma tunnen midagi ja elan. Viimased ajad olid üsna tuimad olnud ja mulle hakkas tunduma, et ma ei suudagi millestki siirast rõõmu tunda. Udmurtia tõestas mulle aga midagi muud. Taaskord oli bussi väga hea seltskond kokku saanud, kes omavahel hästi sobis: meie rukavaditel Marju, kes õigel ajal meid ohjas ja väga tublisti kõik korraldanud oli; Karel, kes väga õigetel hetkedel pärleid pildus; Raivo, kes on Venemaa reisideks kõige õigem bussijuht üldse; Leanne, kes tasakaalustas seda pea ees vettehüppavat seltskonda oma rahuliku ja täiskasvanuliku olekuga; Andres, kes oma naljade ja tabavate ütlemistega meeleolu üleval hoidis; Toomas, kes meie krassaavitsa oli ja vahet pidamata lõõtsa mängida võis; Kadri, kellega mul õnnestus mõnes mõttes õestuda ning kellega me üksteist justkui toetasime (lisaks sellele ta ka selline vahva nu pagadi hunt oli), ja siis mina… enda kohta ei oska kommenteerida, mida mina täpsemalt sellele seltskonnale juurde andsin aga ma tundsin end üldiselt väga hästi nende inimeste keskel.
Päris kindel olen aga selles, et ma endiselt jumaldan ugrimaasid ning sinna reisimiseks olen alati valmis jätma kõik muu.
Ja siis veel Andrese tabav lõpulause selle kõige kohta: “Minu elus on olnud palju salme, kuid teie jääte alati refrääniks!” Kas pole mitte armas ?!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar